Hindamine

Kontaktiloomine rändajatega pole lihtne. Nende suhtlemiskogemused teiste inimestega on küllalt negatiivsed, seepärast võttis projektis osalenud noorte rändajate usalduse võitmine kaua aega. Üks olulisimaid asju, mida me saime, oli teadmine, et rändajate kultuuris on oma tarkused ja eetika, mis on kohati vastukaaluks kaasaegsele materjalistlikule kultuurile. Projekti esimesel aastal kadestasime partnereid, kel oli õnnestunud korraldada täismahuline foorumsündmus, samal ajal kui meilt nõudis suurt tööd ainuüksi kokkusaamine ja osalusdraama töötubade korraldus. Külaskäik ülikooli avas aga noortele rändajatele uue horisondi. Me planeerisime põhjalikumalt teise aasta tööd Wrexhamis, et kindlustada foorumi lõppsündmust – aga kokkulepitud päeval oli oodatud publik hoopis mere äärde sõitnud. Olime pettunud, aga me kasutasime aega ja valmistasime lapsed ette foorumgrupiks, et esineda kooliskaaslastele.

Pärast kuut kokkusaamist tudengitega ( osalt ka sellepärast, et klassiõpetaja oli kasutanud draamavahendeid teistes tundides), olid lapsed võimelised lühikesi foorumstseene ise ette valmistama kandma.

Kuna noorte inimeste pildistamine Inglismaal on seadusega piiratud, oli võimatu võtta videosse kõiki sessioone, siiski õnnestus meil salvestada viimast kokkusaamist koolis 2006. aasta juunis. Üliõpilased dokumenteerisid oma töö päevikutesse, esseedesse, ajalehtedesse ja kõik nentisid, et nende endi suhtumine rändajatesse on muutunud. Õppisime palju neist kogemustest ja meil on, mille üle arutada. Olulisemad momendid kerkisid esile meie töö keskel, aprillikuus St. Anne’is, kui foorumstseenist marru aetud väike tüdruk tõusis üles, astus platsile ja ütles ühele tegelasele:”Ma olen rändaja-tüdruk ja sa ei tohi nõnda rändajate kohta öelda. See on rassistlik.” Teinekord astus ette kümneaastane rändaja-poiss ja ütles tegelasele: „ Kuidas sa saad nõnda elada, et sa vihkad inimesi? See on kohutavalt masendav. Maailma jagub meile kõigile.” Need olid väga tõsised momendid, aga me naersime ka palju selle projekti jooksul – eriti niinimetatud „jänese stseene” tehes, kui me näitasime, kuidas põrandale pudenedes, jänesekõrvu tehes ja ruttu jalga lastes löömameeste eest pääseda. Nii Cheshire’s kui Flinshire’s paluti meid rändajatega tööd jätkama. Üks planeerimata tulemus oli, et inglise tudengite arusaam Euroopasse kuulumisest muutus: paljudele neist oli teadasaamine sarnastest koostöötegevustest Euroopas väga üllatav. Me õppisime sama palju videokonverentsidest ja Minerva materiali läbi töötades, kui tööst rändajatega.